Täna on levinud arusaam, et enda eest hoolitsemine on igaühe baasiline vajadus ja samuti kohustus. Me õpime seda ning leiutame kui jalgratast, sest oleme sageli esimene põlvkond oma suguvõsas, kellel on vastav võimalus ja ka teadlikkus. Seni on olnud kandev hoiak, et vaid teiste endast ettepoole seadmine on heale inimesele omane. Seepärast toon esile ühe olulise aspekti.
Enese eest hoolitsemine ja oma elu eest vastutuse võtmine võib tähendada ka seda, et valid üksinduse väärkohtlemise asemel. Sest üksinduses on võimalik leida iseend kogu vägevuses, avastades vaimse tasandi sügavused ja inspiratsiooni. Kuid ükskõik kui lähedaste omade seas, kes sind oma sisemiste deemonite mängukannina kohtlevad või kasutavad sind nagu tarbeeset, varised lõpuks lihtsalt kokku, haigestud kas psüühiliselt või füüsiliselt.
Jah, targad teoreetikud võivad ju öelda, et „aga ära siis lase, sea piirid, kasuta mina-sõnumeid, õpi oma tundeid väljendama” jne. Kuid kes on kogenud sisemistes heitlustes lähedase/kaaslase kaootilist ja ümbritsevatele kurnavat käitumist, mis on kestnud aastaid, mõistab, et asi ei ole sinus, sinu pingutustes ega sinu käitumise detailides. Samuti pole asi sinu andmisvõimes, armastuse “mahus”, teadlikkuses ja heas tahtes. Mina-sõnumid ja tunnete väljendamine teevad sel puhul asja ainult hullemaks. Siinkohal ongi seesama soovitatud piiride seadmine lihtsalt enda eemaldamine antud olukorrast. Sul on sünniõigus teha oma valikuid ise ja kuulates oma südant, ei pea sa oma valikuid õigustama. Sinu süda teab sinu tõde.
Valikuid vaagides pole ju keeruline taibata, et eemaldumine on jätkusuutlikuim tee. Pigem on see ilmne ja lihtne mõistmine, eriti kui oled piisavalt kaua püüdnud kohaneda või olukorda muuta, ennast muuta, arendada, tervendada. Kuid see vajab suurt sisemist vaprust ja otsustavust, sest me usume alateadlikult, et ilma hõimuta me hukume. See on mõnes mõttes ka tõsi. Aga küsimus on – ilma millise hõimuta?
Perekond, lähedased, sugulased, kes ei ole mõistnud armastuse ja aktsepteerimise olemust, ei ole hõim, kus sa ellu jääd, ammugi siis õitsed. Pigem on see, et sa ikka veel elus ja terve oled, sinu olemusliku vastupidavuse ja „tuletooja” võimekuse tõestus.
Sa jääd ellu ja muudad suguvõsa mustreid, luues endale ja oma lastele armastavama ja toetavama elu, eemaldudes esmalt toksilisest sugupuust või selle liikmetest. Nii saad oma elujõu kokku koguda ning luua läbi südame ja pea koostöö endale uue elu olukorra ja olemise seisundi.
Sa ei pea vastutama oma vanemate ja eelmiste põlvede eest nagu nad oleks sinu lapsed. Nemad on elanud oma elu nagu oskasid ja said toime oma tunnete, suhete, rollide ja vajadustega nagu suutsid. See oli nende töö ja nende vastutus. Sina ei vastuta nende meeleseisundi, unistuste täitumiste ja elurõõmu eest. Sina ei ole nende hingearst. Ja sa ei võlgne neile midagi selle eest, et sa olemas oled. Täpselt samuti nagu sinu lapsed ei võlgne sulle midagi. Tasub märkida, et tänulikkus pole võlg vaid loomulik osa armastusest oma esivanemate vastu, see on südamehoiak, mitte vastutuse võtmine nende eest.
Kui esivanemad olid omadega hädas ja sulle lapsena ei suutnud pakkuda seda, mida sa vajasid, siis nüüd saad sa ise seda muuta ja ise seda endale pakkuda. Nüüd on sinu töö armastada ennast nii palju ja aktsepteerida end nii põhjalikult, et tulemuseks oled loomulikult toetav, hooliv ja armastav vanem ka oma lastele ja nende järglastele.
Ja see „valitud üksindus” ei ole tegelikult too hirmutav eraldatus teistest, inimestest, maailmast. See on rahupaik, kus on ruumi endale, oma lastele ja oma südame tasandi kogukonnale, hingehõimule. Need on inimesed, kes on sinu inimesed, sõbrad, kaaslased, partnerid, kolleegid, kelle jaoks oled sina autentse endana just sobiv ja vastuvõetav. Sinu puudused, nõrkused ja ebatäiuslikkus on hingehõimus hoitud ja aktsepteeritud. See sinu oma hõim saab su ellu tulla, kui valid mürgisuse asemel armastuse. Ja alustada tuleb armastusest iseenda vastu.
Lõksu hoiatus: sa saad tõenäoliselt kuulda oma mürgiste uskumusmustrite käes vaevlevate omade käest, et kui end armastad, enda (ja oma laste emotsionaalse heaolu) eest hoolitsed ning enda jätkusuutlikkuse kontekstis valikuid teed, siis oled egoist. Ära usu seda ja ära lange püünisesse! Egoist ei ole see, kes endast hoolib ja end oma elus esikohale seab (kui sa ise seda ei tee, siis kes veel?), vaid see, kes tahab kontrollida teisi, panna teisi tegema nii nagu tema tahab – püüab teisi oma pilli järgi tantsitada või neid enda huvides ära kasutada.
Ka võid kuulda hinnanguid sinu ausalt väljendatud tunnete kohta. On selge, et inimesed, kellel puudub kontakt oma tunnetega, kardavad ka teiste tundeid. Kuuldes lapsepõlvest peale, et kui oled kurb, mures, hirmunud ja nutad, siis oled närvihaige ja „hullumaja kandidaat”, hakkadki seda peegeldust uskuma. Lapsed ju panevad oma minapildi kokku esmalt vanemate ja ühiskonna peegelduse põhjal. See on arengupsühholoogia paratamatus.
Näiteks minu loos läksingi täisealiseks saades end igaks juhuks psühhiaatri juurde kontrollima. Aga selgus, et ei olnud ma sugugi närvihaige või vaimselt ebastabiilne. Olin terve noor naine, kes hoolis ja oli empaatiline ning düsfunktsionaalses peres kasvanuna üleliia ärev teiste tujude ja reaktsioonide suhtes. Ma oli ülipüüdlik ja ennastohverdav, et teistel oleks hea olla. Tulutult. Ma kartsin teha vigu või olla vähem kui oma tippvormis. Ma kartsin enda vajadusi väljendada. Ma arvasin, et minu väärtus on selles, mida ma teiste jaoks teen, mitte minus endas, sellena kes olen. See oli viinud muidugi ärevushäireni, sest kaootilises keskkonnas ei tea kunagi, millal hoop tuleb. Igaks juhuks tuli pidevalt valvel olla. Selles polnud loogikat ega endast tingitud põhjust, olin ma siis nii „täiuslik”, hooliv ja tähelepanelik kui suutsin.
Ma ei teadnud veel siis, et ma olen hoopis perekonna mustrimurdja. Erinev, vastupidav, sügav, terane ja samas nii tundlik. Mulle on antud kõik see, et tervendada tõved, mille käes mu sugupuu on äganud. Ja nüüdseks olen näinud nii igapäevaelus kui terapeudina palju teisi inimesi, kes on tegelemas sama ülesandega. Kui tunned end selles ära, siis tea, et sa ei ole üksi ja sinus on kõik olemas, et seda ülesannet täita.
Tahan veel meenutada, et süüdistamised, hinnangulisus, etteheited, igapäevane kriitika ja hukkamõist on süüdistaja sisemaailma projektsioon. Täna teda sel puhul (kasvõi lihtsalt oma sisimas) avameelsuse eest, enda sisemaailma avamise eest, muud polegi tarvis. Tänulikkus ja kaastunne on tervendavad kõigile. Püüdle siis tänulikkusesse ka nende toksiliste ja raskete suhete osas, mis sinu elus on olnud või veel praegugi on. Nad on sinu karmid teejuhid, julgustades sul astuma oma tõelisse väesse ja teostama oma potentsiaali. Nad suunavad sind iseendasse tagasi. Ja hinge tasandilt vaadates on see armastuse tegu.
Su esivanemad ja vaarvanemad ootavad sinu etteastet, sest kes tervendab end, tervendab oma tulevaste, aga ka möödunud põlvede haavad ja haigused. Vapruse ja armastusega.
