Inimesed elavad oma päevi, lükates edasi seda, mida tegelikult oluliseks peavad: parimad riided ootavad seda õiget sündmust, hobi ootab aega, mil on „rohkem aega”, suhe paraneb siis, kui teine muudab end esimesena, unistus täitub siis, kui kohustusi on vähem ja raha on rohkem, kui see on alustatud ja too on lõpetatud …
Aga elu on ainult praegu, mitte homme või aasta pärast, mitte „siis kui …” vaid nüüd, just sel silmapilgul. Siin ja praegu lood sa iga hingetõmbega oma elu, seda, mida koged peale sündi ja enne surma selles kehas, mis sul on.
Sa oled nagu sa oled ja see on piisav. Kuigi oled kogu elu teistelt kuulnud, et pead rohkem pingutama, sobima ja kohanduma, ei pea sa tegelikult enda väärtust kellelegi tõestama. Sa ei pea armastuse „väljateenimiseks” mitte midagi tegema, sest sa oled algolemuses hindamatu ja väärtuslik. Kõik, mida sa teed, on täiendav boonus, kirsid hõrgul tordil.
Väljateenimise ja piisavolemise teema tõi sarkastilise huumorina kõigi silme ette Jim Carrey oma Kuldgloobuse auhindade 2016. aasta kõnes: Ma olen kahekordne Kuldgloobuse võitja Jim Carrey. Teate, kui ma öösel magama lähen, ei ole ma lihtsalt tüüp, kes magab. Olen kahekordne Kuldgloobuse võitja Jim Carrey, kes laseb silma looja. Ja kui ma und näen, ei näe ma vanu unenägusid. Ei, härra. Ma näen unes, et olen kolmekordne Kuldgloobuse võitja Jim Carrey. Sest siis minust piisaks. See oleks lõpuks tõsi ja ma võiksin lõpetada selle kohutava otsingu, mis mind, ma tean, lõpuks ei täida …
Sa võid ja saad teha seda, mida sa südames tahad. Aga sa ei pea. Sa oled tegelikult vaba. Illusoorsed uskumused ja hirmud, mis on elatud elu jooksul külge kleepunud, varjavad seda tõde. Need uskumused ja hirmud on nüüd sinu omad, aga need ei ole sina. Aga sul on vägi nende üle, sest kelle oma, see valitseb! Tarvis on oma sisemised valdused ja varad selge pilgu ning avatud südamega üle vaadata. Suure tõenäosusega avaldab selline ülevaatus mõju ka sinu füüsilisele tervisele.
„Trauma olemus on lahtiühendumine iseendast. Seetõttu pole tervenemise olemus mitte ainult oma mineviku valgustamine, vaid taasühendumine iseendaga tänases hetkes.“
Gabor Maté
Sageli on inimesed oma kehast, tunnetest, intuitsioonist ja oma pärisolemusest liiga kaugele triivinud või „lahtiühendunud”, et elada omaenda elusat elu. See on muidugi ebateadlik ja soovimatu valik, mõjutatuna senistest elukogemustest, inimestest, kes meid on kasvatanud ja õpetanud, ning üldse ühiskonnast koos kommete, tavade ja uskumustega. Nii tajub inimene – kuigi pealtnäha on ehk isegi kõik korras – et elu on kuidagi mage, hall, tuim või valus, ohtlik ja ebakindel. Miski selles kõiges „pole see”, sügaval on rahulolematus, tühjus, puuduse tunne või hirm.
Lilli Prometi sõnadega:
Mu ümber sätendab hõbe ja kuld,
aga see pole see, pole see …
Ma õhutan kustunud kolletes tuld,
kuid see pole see, pole see …
Ja kui mina leiangi üles, mis hea,
siis see pole see, pole see …
Aga see kõik on tegelikult hea märk! Sellised märkamised ja adumised endas on nagu hinge saadetud teeviidad, kutse oma päris koju, su sügavalt igatsetud enesetundesse ja eneseteostusse.
Kui soovid oma teeviitasid lugema õppida ja just sinu enda jaoks õiget rada käia, siis proovi holistilist regressiooniteraapiat. See on võimas ja efektiivne enda eest hoolitsemise ning heaolu suurendamise viis, kus saad iseendaga terviklikult kontakti luua ja sõbraks saada, leida üles see, mis tundub olevat kadunud, sõlmida rahu minevikuga ja avada eneseteostuse uksed. Sinu tempos. Konfidentsiaalselt. Sinu maitse järgi.
Sinus on olemas kõik see, mida sa igatsed ja vajad. Kui lugesid teksti siiani, siis küllap teema kõnetas sind ja hinge teeviidad on juba nähtavale ilmunud. Nüüd piisab vaid ühest sammust, et alustada teekonda elusa eluni.
